Hobuste pärilikud haigused

Hobuste aretamise eesmärk laiemas mõistes on hobuse parim sobivus sellesse keskkonda, mille valib talle tema omanik. Loomade aretamist reguleerivad mitmed Euroopa Liidu ja Eesti seadused. Loomakaitseseadus näiteks keelab aretustegevuse, mis põhjustab loomale kannatusi.

Ükskõik millisel eesmärgil hobust aretatakse, tundub loogiline, et põlvkonna parimate omaduste edasi viimiseks valitakse kindlasti ainult tugevad ja terved hobused. Samas ei ole mõisted “tugev ja terve” lihtne defineerida, see tundub suhteline mõiste ja pannakse tihti kaalukausile võrreldes hobuse sportlike võimete või aretusmaterjali kättesaadavusega (valitakse näiteks võimalikult odav ja lihtsalt kasutatav täkk). Järgmiseks tekib küsimus – millised haigused on üldse pärilikud ja millised mitte?

Puhtalt pärilikke haiguseid esineb hobustel õnneks vähe, kuid nende esinemine on hobuseomanikule alati suur majanduslik probleem. Näiteks hobuste pärilik paikne naha tundetus (inglise keeles Hereditary Equine Regional  Dermal Asthenia), mis esineb 4% hobustest. Hobuse nahk rebeneb siis väga kergesti ja paraneb vaid suurte armidega. Väga valulik ja tõsine probleem, mis on vähemalt ühel hobusel diagnoositud ka Eestis.

Palju suurema ja problemaatilisema haiguste grupi moodustavad haigused, mille puhul ei ole võimalik otseselt pärilikkusele viidata. Sageli teatud haigused avalduvad ainult teatud kasvamise tingimuste kokkusattudes ja vastupidi – hobune võib kanda geeni, mis põhjustaks arenguhäiret, aga hea pidamise ja söötmise korral see haigusena ei avaldugi. Näiteks mõned vormid hobuste müoglobinuuriast (hobuste lihasjäikus) on pärilikud, kuid lõplikku kokkulepet teadlastel veel ei ole.

Liikumiselundkonna haigused on majanduslikus mõttes sporthobuste suurim probleem, sest need vähendavad võimalust sportida ning saadavad hobuse liiga vara pensionile. Ühed sagedasemad ortopeedilised hädad sporthobustel on osteokondroos (osteochondrosis ehk OC), osteoartroos (degenerative joint disease) ja süstikluu sündroom (navicular disease).  Need haigused on osaliselt pärilikud. Osteokondroosi diagnoositakse noortel hobustel röntgenpiltidega, soojaverelistel hobustel tõust sõltuvalt 10-64%. On ka teatud tunnused, mille korral võivad liigesed eriti sageli kahjustatud olla. Suure sünnikaaluga varsad, kes kasvavad esimesel aastal kiiremini ning kellel on suur ja tugev luustik, on eriti suures riskirühmas. Kui hobusel on jämedam pöialuu, on tal ka sagedamini luukillud kannas. Selliseid parameetreid on uuringutega palju välja toodud, lisaks pidamise ja söötmise kvaliteedi tähtsusele. Siiski on geneetika valdkonna teadlastel täna seisukoht, et valides aretusse vaid terveid täkke, kelle röntgenpildid on puhtad, võib osteokondroosi vähendada järglaskonna seas kuni 10%.

Keskealiste hobuste üks põhilisi lonke põhjuseid, süstikluu sündroom, on samuti teatud määral geneetilise eelsoodumusega.  Täpset haigust põhjustavat molekuli ja geeni alles otsitakse.

Teise suure rühma pärilikest haigustest, mis mõjutavad hobuse spordikarjääri, on neuroloogilised haigused. Tuntumad kindlasti n-ö Wobbleri sündroom (cervical vertebral compressive myelopathy ehk  CVCM).  Laias laastus on tegemist hobuse liikumishäirega, mille põhjus on kaelalülides. Kas on ka seal liigesemuutused (taas osteokondroos), kaelalülide nihked, seljaajukanali suhteline kitsus vms. Selle haiguse täpne diagnoos eluaajal on keeruline. Probleem esineb täkkudel sagedamini kui märadel. Täpset haigust põhjustavat geeni ei ole leitud, kuid sugupuude uurimine näitab, et 43% haigetel hobustel on haigus esinenud ka mõnel esiisal.

Kõrivilistus (recurrent laryngeal neuropathy) häirib suurema kasvuga tõuhobuseid. Kuna õhu liikumine läbi kõri on häiritud, ei saa ka hobune oma võimeid maksimaalselt realiseerida. Probleem on otseselt seotud hobuse kasvuga. Nimelt, üle 170 cm turjakõrgusega hobustel on tagasipöörduv kõrinärv 250cm pikk, vasakpoolne närv parempoolsest 30cm pikem. Kõrinärv juhibki vastavate luuliste kaarte liikumist ja liigne pikkus tekitab probleeme. Muid muutuseid ja põhjuseid ei ole kõrivilistusel leitud, otsest haigust põhjustavat geeni otsitakse. Seni tuleb tõdeda, et kuna väga pikk kael on pärilik, võivad sellega kaasneda ka probleemid.

Ka kroonilisel preil ning hingamisteede ahenemisega seotud haigustel (COPD) on pärilik tagapõhi, kuid hetkel ebaselge.

Kokkuvõttes on aretuse seisukohalt kõige praktilisem teadmine seotud osteokondroosiga – selle pärilikkus on tõestatud ning seda on suhteliselt lihtne diagnoosida röntgeni abil. Kui tõuraamatud ei nõua otseselt aretusest “puhaste piltidega” hobuste kasutamist, oleks infot selle kohta siiski väga vaja teada. Nimelt on just väga hea pidamise ja söötmisega võimalik teadaolevat päriliku haiguse avaldumise riski vähendada.

Teiste kirjeldatud haiguste puhul on samuti abi  sellest, kui märaomanik teab, milliste haiguste puhul kahtlustatakse pärilikku tagapõhja. Lõpliku otsuse täku valikul teeb siiski mära omanik, tõuraamatute pidajatel on raske ära keelata kõiki haiguseid, millel pärilikku faktorit vaid kahtlustatakse. Parima valiku saab kasvataja teha siis, kui täku või tema vanemate kohta on teada kogu info – lisaks sportlikele saavutustele ka tervise kohta.  See on aga sageli varjatud info.

Mina pean aretuses kõige tähtsamaks eesmärgiks hobuse heaolu ning selle eelduseks on hea tervis ja valuvaba elu. Kui mõne täku kohta on teada mõni terviseprobleem, tasub ehk enne tema kasutamist uurida põhjalikumalt nii oma mära kui täku eellaste, õdede-vendade ning järglaste elukäike ning alles siis oma valikud langetada.

Ulrika Tuppits
loomaarst