Kas roojaproovi uuring näitab täpselt, millised “ussid” hobusel on?
Parasiidi muna.
Lühike vastus on, et ei. Kõiki siseparasiite ei ole kahjuks võimalik täpselt määrata. Kuid miks siis roojaproovi uuring nii oluline on? Kohe seletame lähemalt.
Vaadates ussirohu infolehte, on seal tavaliselt pikk nimekiri parasiitidest, kelle vastu ravim toimib. Seejuures ei kehti alati reegel, et mida rohkem, seda uhkem. Parasiidid kuuluvad erinevatesse alamriikidesse, kus igaühes võib olla tuhandeid liike. Õnneks hobusel parasiteerib neist suhteliselt väike osa. Järgnevalt käsitleme hobustel enamlevinud siseparasiite.
- Enamik neist kuulub ümarusside alamriiki:
- Askariididest ehk solkmelistest põhjustab hobustel probleeme Parascaris equorum, kes parasiteerib reeglina noorhobustel. Välja võivad kujuneda tõsised kliinilised nähud ning tugev nakkus võib varsale olla eluohtlik. Hobuse vananedes areneb välja immuunsus. Parascaris equorum’il võib teatud toimeainete suhtes esineda resistentsus, mistõttu on oluline jälgida ravi efektiivsust. Selle parasiidi mune näeme roojaproovi uuringuga!
- Naaskelsabalistest parasiteerib hobusel Oxyuris equi. Selle parasiidi emased pistavad oma „pea“ hobuse pärakust välja ja munevad saba alla päraku ümbrusesse. See võib põhjustada saba sügamist. Nahalt võetud proovist on võimalik leida mune, kuid roojas neid reeglina pole.
- Varbussilistest põhjustab hobusel probleeme Strongyloides westeri, kes oli mõnikümmend aastat tagasi üks kõige patogeensemaid parasiite hobusel. Tänapäeval on levik vähenenud ja Strongyloides westeri allub hästi ravile. Põhjustab probleeme eelkõige varssadel, kes võivad nakkuse saada emapiimaga. Munad roojas on vähelevinud.
- Strongüliididest tabandab hobuseid umbes 60 (!) eri liiki, kes jagatakse suurteks ja väikesteks strongüliidideks. Tavaliselt on hobune nakatunud mitmete liikidega korraga. Suurte strongüliidide vastsed vigastavad rände käigus veresooni ja siseelundeid. Väiksed strongüliidid (tsüatostoomid) ei ole nii patogeensed, kuid neid peetakse täiskasvanud hobustel kõige olulisemateks parasiitideks, sest neid esineb väga arvukalt. Lisaks võivad väikesed strongüliidid olla tugevalt resistentsed kasutatava toimeaine suhtes. Tegu on peamise vaenlasega täiskasvanud hobuste ravis. Suurte ja väikeste strongüliidide mune näeme roojaproovi uuringuga!
- Paelussidest kimbutab hobuseid peamiselt Anoplocephala perfoliata. Kliinilised nähud avalduvad tugeva nakkuse korral varssadel ja sälgudel. Diagnoosimine on keeruline, sest munade või lülide esinemine roojas on juhuslik.
Sellega muidugi hobuste parasiitide nimekiri ei lõppe. Roojaproovi uuringuga keskendume niisiis askariididele ja strongüliididele, kellest viimased esinevad väga arvukalt ka täiskasvanud hobustel. Roojaproovi uuringul määrame ligikaudse munade arvu ühes grammis roojas. Selle abil on võimalik hinnata täiskasvanud parasiitide hulka (vastsed ei mune), mis omakorda annab aimu üldisest nakatumise määrast. Kasvava resistentsuse valguses on oluline veenduda ka ravi efektiivsuses, selleks võrreldakse roojaproovi uuringute tulemusi enne ja pärast ravi (FECR test).
Pane tähele! Lõpliku hinnangu annab ja raviskeemi määrab alati loomaarst!
Vaata ka: Mis on resistentsus?
