Kui lehm jääb peale poegimist lamama

Lehmad, kes ei tõuse peale poegimist enam püsti või heidavad uuesti maha ja jäävadki lamama, on suureks probleemiks karjapidajatele.

Kui enamasti pannakse kiirelt diagnoos “poegimishalvatus”, siis alternatiive, mille tõttu lehm esimestel poegimisjärgsetel päevadel maha jääb, on vaja arvesse võtta päris mitu.

• Poegimishalvatus
• Verekaotus
• Ainevahetushaigused nagu ketoos ja rasvunud maks
• Üliäge mastiit
• Maksa puudulikkus
• Metriit
• Emakarebend ning peritoniit
• Närvi, lihaste või luude vigastus
• Vaagna või jalaluu murd
• Seljavigastus

Poegimishalvatus on sagedasim põhjus, miks lehm ei suuda tõusta. Lamav lehm on pigem jahe, tema kael on S-kujuline, ning pärasool punnitab väljapoole.  Enamasti on situatsiooni lahendamiseks olemas laudas nii kogemused kui vahendid, oluline on alati kontrollida ka teisi asjaolusid ning kaaluda alternatiivseid probleeme. Eriti oluline on mõelda ka udarapõletiku peale.

Verekaotus on mingil määral pärast poegimist normaalne. Kui poegimisjärgselt tupest voolab rohkelt heledat verd, tuleb verejooks püüda peatada. Terved veresooned on tupes pulseerivate voolikute moodi, mis kulgevad tupeseintes. Vigastused on peaagu alati kas paremal või vasakul pool tupe alumisest keskjoonest (ehk siis “kella nelja” või “kaheksa peal” kui vaadata tuppe kui kellaplaati).  Kui on võimalik leida “väike purskkaev”, saab selle otse kinni pigistada või mitteleidmise korral suruda tuppe suur puuvillane käterätik. Väga tähtis on meeles pidada KÜLM VESI JA JÄÄ EI PEATA VEREJOOKSU! Külm sobib peale tursetele, kui eesmärgiks on väikeste veresoonte kokkutõmbumise soodustamine. Verejooksu puhul seda teha ei tohi. Temperatuuri alandamine vähendab nende ainete aktiivsust, mis suudavad tekitada verehüüvise. Ehk siis külm temperatuur teeb asja hullemaks.

Verejooks platsenta veresoonest on normaalne ja peatub ise mõne minuti jooksul.

Ägedad mastiidid võivad esineda vahetult peale poegimist, seega on kohustuslik alati lamama jäänud lehmal kontrollida ka üliägeda udarapõletiku tunnuseid. Lehmadel on enamasti siis väga õnnetu olek, kõrge pulss, kõrgenenud (või liiga madal) kehatemperatuur ning tühjavõitu udar. Piimamuutused ei pruugi olla ilmselged, kui tegemist on veel ternesega.

Maksa puudulikkus või “rasvunud maks” on pigem teisene tagajärg muudele tõsistele terviseprobleemidele, mille tagajärjel lehm ei söö ning mis süvendavad lehma halba enesetunnet ning paastumist. Maksa puudulikkust ei saa otseselt diagnoosida (v.a. maksa biopsia).

Äge emakapõletik põhjustab lehmade mahajäämist 2-8 päeva peale poegimist. Kui emakapõletik on nii tõsine, et põhjustab lehma lamamajäämist, on lisatunnusteks veel pruunikas-vesise haisva vedeliku eritumine tupest, palavik ning väga halb enesetunne.

Emaka rebend võib lehmal poegimisega kaasneda ka ilma tunnusteta, juhul kui komplikatsiooniks ei ole lisandunud kõhukelmepõletik. Viimane on aga tõsine haigusseisund, mille eelduseks on emakas toimuvad roiskumisprotsessid. Näiteks kui on juhtunud loote emakasisene hukkumine ning ta on roiskunud, sellisel juhul on ka emakasein rabe ja võib rebeneda. Roiskunud vedelik pääseb kõhõõnde ning tekitab tõsise põletiku. Tunnuseks on organismi sügav šokiseisund – seedetegevuse peatumine ja kehatemperatuuri langus. Peritoniiti on ravida pea võimatu ning lehm tuleb hukata.

Närvi, lihaste või luude vigastused võivad juhtuda nii poegimise ajal, kaasneda poegimishalvatusega, kui lehm on ebakindel ning libiseb põrandal, ning ka olla lehma lamamajäämise tagajärg. Prognoosi saamiseks on otstarbekas kontrollida tundetuid piirkondi, jälgida liigeste asendit ning liikumist. Lõpliku otsuse langetab loomaarst. Et vältida liikumiselundkonna kahjustumist lamamajäämise tagajärjel, on kõige tähtsam jälgida lehma korrektset lamamisasendit. Nimelt kui lehm lamab, peavad tal olema mõlema tagajalad korralikult keha alla painutatud. N-ö alumine jalg peaks paistma ainult udara eest ning ei tohi külje alt pikalt välja ulatuda. Kui jalg on pikemalt kõhu all, on suur risk, et puusapiirkonna lihaste-närvide kahjustus saab olema lõplik ning taastumatu. Seega lehma liigutamine ning lamamisasendi sättimine võib päästa lehma elu.

Korrektne lamamisasend (http://www.meinbezirk.at/pinzgau/lokales/eine-muh-eine-kuh-d353092.html)

Põhiline hoolitsus lamaja eest ongi kaks momenti:

1. Tagada lehmale mittelibisev pehmem aluspind (ideaalne on 30-40cm sügavune liivapind).
2. Jälgida korrektset lamamisasendit.

Just igapäevane hoolitsus saab olema hea prognoosi põhiline tingimus, sest peale korrektset diagnoosi ei ole ühegi loetletud haigusseisundi ravimine iseenesest keeruline või kulukas. Teine lugu on kahjuks aja- ning töökuluga, mis kulub looma sättimiseks, liigutamiseks ning hooldamiseks.

Ulrika Tuppits

sigimisvaldkonna loomaarst

Kasutatud allikad:

1. Refereeritud raamatust “Veterinary Book for Dairy Farmers 4th Revised edition”
2. Foto: http://www.meinbezirk.at/pinzgau/lokales/eine-muh-eine-kuh-d353092.html