Kuidas kontrollida, kas vasikate ternejootmine on korras?

Ternespiimaga saadud kaitsevalkude hulka veres on võimalik määrata vasika vereproovist. Refraktomeetriga mõõdetakse vereseerumi proteiinide tase ja selle järgi hinnatakse immunoglobuliinide hulka veres (need väärtused on omavahel tugevalt seotud). Spetsiaalse valemi abil saame IgG väärtuse, mis on korrigeeritud vasika vanusega (IgG kontsentratsioon veres hakkab peale teist elupäeva tasapisi langema). Tulemus näitab, kas vasikas on saanud piisavalt hea kvaliteediga ternest või mitte.

Vereproovid kogutakse kuni nädala vanustelt vasikatelt, kes ei ole nooremad kui 18 tundi (enamasti 2-6 päevastelt vasikatelt). Mida suurem on uuritud vasikate hulk, seda usaldusväärsema ülevaate saame, seetõttu võiks proove uurida mitmel järjestikusel nädalal.

Vasikate vereproovide tulemusi saame kõrvutada andmetega poegimisraamatust: kas ternes oli värske või külmutatud, milline oli terne mõõdetud kvaliteet, mitu liitrit vasikas jõi, milline talitaja oli tööl jne. Seoste leidmisel on võimalik tuvastada probleemsed tegurid konkreetses farmis (nt vale sulatamine, lohakas töötaja jne).

Kui selgub, et enamikul vasikatest on ebapiisav kaitsekehade hulk veres, siis tuleb üle vaadata kogu terneperioodi töökorraldus ja töövahendid, ka poegimisosakonna hügieen. Muudatuste tegemisel saame kontrollida, kas vereproovide tulemused paranevad ootuspäraselt. Uurides vereproove regulaarselt (nt kord kuus kui enamike vasikate kaitsekehade hulk on piisav) on tulemuste järsul halvenemisel võimalik probleemile kiirelt jälile saada (nt seadmed vajavad hooldust, kuum periood teistmoodi töökorraldust vms).

On leitud, et piisavalt kaitsekehi saanud vasikad on tervemad, suremus on madalam, samuti vähenevad kulud ravimitele. Sageli alahinnatakse pikemaajalist mõju: piisava kaitsega vasikad on ka võõrutusjärgsel perioodil parema tervisega ning nende tulevane piimatoodang on suurem.

Triin Visamaa
loomaarsti abiline