Kuidas vähendada hobuste siseparasiitide levikut?

Tuntuimaks parasiitide arvukuse kontrolli all hoidmise meetodiks on ussirohtude kasutamine. Lisaks saab nakkusohtu vähendada mittekeemiliste võtetega.

Parasiidid on tsüklilise arenguga. Näiteks strongüliidide elutsükkel on järgmine: hobuse soolestikus parasiteerivad täiskasvanud ussid munevad mune, need satuvad koos roojaga keskkonda, munadest kooruvad vastsed, kes läbivad mitu arengustaadiumit, seejärel ronivad junnidest rohule/heinale ja hobune sööb need endale sisse, parasiidid saavad täiskasvanuks ja hakkavad omakorda munema. Seejuures rändavad osad liigid hobuse sees läbi mitmete organite (nt veresooned, maks), et areneda täiskasvanuks.

Kui täiskasvanud ussid munevad, siis on hobuse roojas munad. Keskkonnatingimused määravad, kas ja kui kiirelt saavad munadest nakkusohtlikud vastsed. Järgnevalt toome peamised viisid, kuidas nakkusohtu vähendada.

1. Junnide regulaarne koristamine

Eemaldades junnid, eemaldame ka junnides olevad munad ja vastsed. See on oluline just kohtades, kus hobused söövad, näiteks piiratud rohuvarudega karjamaal või söömiseks laotatud heinal. Junnid ei ole koheselt ohtlikud, vaid munadest nakkusohtlike vastsete arenemine võtab suvisel ajal keskmiselt 7-10 päeva. Seega tuleks junne koristada 1-2x nädalas, külmal ajal võib seda teha harvem. Tegu on aja- ja töömahuka ülesandega, kuid hoolikalt rakendades võib see olla kordades efektiivsem kui ussirohtude kasutamine. Tööd hõlbustavad spetsiaalsed kogurid.

2. Väike munade hulk junnides

Mida vähem on hobuse junnides mune, seda vähem ta ka neid levitab. Kui munade arv roojas (FEC) on madalam tasemest 100-200 muna/grammis, siis on mõju karjamaa saastumisele väike. Selle saavutamiseks on kolm võimalust.

Esiteks võib hobune olla geneetiliselt väga hea loomuliku immuunsusega. Sellise hobuse munade arv roojas on tavaliselt väga madal terve tema elu jooksul, isegi kui ta ei saa ussirohtu.

Teine variant on, et hobune on elanud pidevalt väga madala nakkusohuga tingimustes. Näiteks väga madala karjatamiskoormusega suurtel aladel või parasiitide arengut pärssivates klimaatilistes tingimustes (nt ariidne kliima).

Kolmandaks hobused, kes on hiljuti saanud toimivat ussirohtu. Kui kiiresti munad uuesti rooja ilmuvad, oleneb hobusest, keskkonnast ja ussirohust. Seda saab lihtsasti kontrollida roojaproovi uuringu abil. Tihe ussirohu manustamine „pimesi“ on ohtlik, sest nii suureneb resistentsete parasiitide hulk.

3. Karjatamiskoormuse vähendamine

Mida rohkem hobuseid väiksel karjamaal, seda suurem on risk. Ilmselt metsikutel hobustel ei olnud nii palju parasitaarhaigusi ja probleemid tekkisid, kui inimene kodustas hobuse ja pani elama piiratud alale.

4. Karjamaade roteerimine

Hobuste liigutamine ühelt karjamaalt teisele katkestab strongüliidide elutsükli ning vähendab nakatumist. Meie kliimas aga on parasiitide vastsed üsna vastupidavad, mistõttu ei soovitata hobuseid ühe suve jooksul korra karjatatud maale enam tagasi viia. Seega jääb võimaluseks liigutada kari peale heina tegemist ädalale või vahetada karjamaid eri loomaliikide vahel (nt hobused lähevad veiste karjamaale ja veised hobuste omale, hästi mõjub ka koos karjatamine).

Triin Visamaa
loomaarsti abiline

Kasutatud kirjandus:
Reinemeyer, C.R., Nielsen, M.K. (2013). Handbook of Equine Parasite Control.