Miks on hobuste kaalulangetus efektiivseim koos kerge treeninguga?

Ülekaalulisus on leviv trend hobuste seas. Oleme järjest tähelepanelikumad sööda kvaliteedi osas ning tahame oma hobustele ja ponidele võimaldada toitainerikast sööta. Samas ei pruugi me leida piisavalt aega, et hoida oma kabjalisi töös. Seetõttu kipuvad hästi sööta omastavad ponid ja hobused paksukesteks muutuma. See ei mõjuta vaid silmailu – see on tõsine oht ka looma tervisele. Ülekaal on seotud mitmete haiguslike seisunditega: laminiit, insuliiniresistentsus, krooniline põletik, probleemid verevarustusega, allergiad, nahaprobleemid, EMS, märadel rasvuvad varsad jne.

Hea isu ja söödakasutusega hobused võivad hakata alguses silmale märkamatult kaalu koguma, muutudes iga aastaga pisut ümaramaks. Kui kaelaharjale, sabajuure kõrvale, külgedele ja mujale hakkavad kogunema rasvapadjandid, siis hakkab see mõjutama bioaktiivsete ainete tasakaalu organismis. Lisaks tekivad varjatud rasvavarud siseelundite ümber. Rasvkude võib hakata tootma liiga suures koguses leptiini, teisi adipokiine ja põletikumediaatoreid. Rasva ladestumine maksas võib häirida insuliiniretseptorite tööd. Kui areneb välja insuliiniresistentsus, siis ei suuda rakud enam efektiivselt verest glükoosi kasutusse võtta.

Paksude ja insuliiniresistentsete ponidega tehtud katse näitas, et kehakaalu langetamine koos madala intensiivsusega treeninguga parandas tunduvalt insuliinitundlikkust. Katses oli 15 poni, kes osalesid 14 nädala pikkuses kaalulangetamise programmis. Lisaks said nad kerget trenni 6 päeva nädalas. Nad kaotasid umbes 1-2% kehamassist igal nädalal ja samal ajal paranes insuliinitundlikkus. Seega treening ei ole pelgalt energia kulutamine läbi füüsilise töö, vaid ka metaboolsete protsesside õigetele radadele suunamine!

Tuleb meeles pidada, et kaalulangetus peab olema pikaajaline protsess. Hobuse näljutamine kiire tulemuse nimel võib omakorda terviseprobleemideni viia. Lühiajaline heinakoguse vähendamine poole võrra või rohkemgi võib küll visuaalselt muuta hobuse kõhuümbermõõdu väiksemaks, kuid see tuleneb vähenenud söödamassi hulgast soolestikus. Sellise hobuse rasvavarud ei ole päevapealt kadunud. Suure hulga rasvavarude korraga kasutusele võtmine võib aga omakorda viia järsu toksiinide vabanemiseni, mis seni olid akumuleerunud rasvkoes.

Ülekaalulised hobused ei vaja julma dieeti vaid toitainete tasakaalustamist. Kui sööt on energiarikas, siis ei tähenda see automaatselt, et kaetud oleks ka kvaliteetse proteiini, vitamiinide ja mineraalide vajadus. Olukord on sarnane rämpstoidu söömisega – kalorid kogunevad aga spetsiifilistest toitainetest on puudus. Seega samm tervema organismi suunas ei tähenda mitte näljutamist vaid tervislikku toitumist. See kehtib nii inimese kui hobuse puhul.

Triin Visamaa
hobuste söötmisnõustaja

Kasutatud kirjandus:

Forages and grazing in horse nutrition. EEAP publication No. 132. (2012). Effects of body weight restriction on blood and adipose tissue adipokines and macrophage activation in obese and insulin-resistant ponies. Pp 499-502.

Dr Teresa Hollands koolitus „Hobuste söötmine“ 03.09.17.

http://animalscience.uconn.edu/extension/publications/insulinresistance.htm

http://www.msdvetmanual.com/metabolic-disorders/equine-metabolic-syndrome/overview-of-equine-metabolic-syndrome