Resistentsus – mis see täpsemalt on?
Resistentsuseks nimetatakse vastupanuvõimet. Loomade puhul puutume enim kokku ravimiresistentsusega, mis tähendab haigustekitajate võimet vastu panna ravimile. Sellisel juhul me ravime loomi korrektselt aga nad ei saa terveks. Näiteks on üle maailma suureks probleemiks nii bakterite antibiootikumiresistentsus (ravi antibiootikumidega ei anna tulemust, murekoht ka inimeste ravis) kui ka parasiitide antiparasiitikumiresistentsus (nt hobustel ei toimi ussirohud).
Resistentsus on toimeainepõhine – see tähendab, et konkreetsele haigustekitajale ei toimi konkreetne toimeaine (neid võib olla ka mitu). Toimeainet vahetades saame siiski haigusest jagu, kuid praegu töötava toimeaine suhtes võib samamoodi tekkida resistentsus. Selles peitubki suur oht, sest sobivate toimeainete hulk ei ole lõputu ja üks päev võime seista suure probleemi ees – meil ei ole enam mitte ühtegi töötavat ravimit, haiguspuhangud kasvavad üle pea, loomad surevad.
Mis viib reistentsuse tekkeni?
- Vale kehamassi määramine → Liiga väike ravimikogus → Tugevamad haigustekitajad jäävad ellu ja annavad selle omaduse edasi oma järglastele
- Ravijuhiste mittejärgimine → Ravimi kogus ja manustamise sagedus on vale, ravikuur pole piisavalt pikk → Tugevamad haigustekitajad jäävad ellu
- Kergekäeline ravimite määramine, liigne profülaktiline kasutamine → Hävitatakse mitteresistentsed tüved → Keskkonnas (laudas, tallis) säilivad resistentsed haigustekitajad ja võtavad järgmise haiguspuhangu ajal võimust → Seni kasutatud ravimid enam ei toimi
